Räägib erakonnalehes uhkusega, mismoodi ta AK ajakirjanikuna rõõmsalt ruttu-ruttu ministri käsu peale jooksis lugu tegema (teadmata, millest lugu tuleb), ise jube õnnelik. Ja tegi kõik mis kästi, peaminister ju tahtis! Nüüd naudib linnaosavanema kohta truu teenistuse eest.
Kui käpik saab üks mees olla, kui ta juba ajakirjanikuna selline ajudeta lipitseja oli!
/--/ Olin tollal ETV „Aktuaalse kaamera“ peatoimetaja asetäitja ja tegin reporterina ka igapäevaseid saatelõike, enamasti Toompealt ja Kadriorust. Küllap langes Savisaare valik seepärast just minule. Sel õhtul käis kõik väga kiiresti. Pool tundi pärast seda, kui saime peaministri kantseleist kutse Toompeale sõita, veeres AK pruun Volga lumelörtsisele Lossi platsile. Olime veel teadmatuses, miks meid sinna kutsuti ja kuhu sõit läheb./--/
/--/Kohe sealsamas hakati vormistama dokumente, et või varjamist fikseerida. Operaator seisis külmkambri uksel ja filmis veel viimaseid kaadreid, kui minu juurde astus Savisaar. Peaministri käsk oli selge: materjal peab veel sel õhtul jõudma AK-sse! Et kell lähenes juba üheksale, andis Savisaar meile sõidukiiruse suhtes vabad käed. Igale meid peatada võivale liikluspolitseipatrullile pidime ütlema: täidame peaministri eriülesannet!
Sealtsamast ladude valvuri juurest õnnestus mul helistada telemajja ja teatada, et tulemas on riikliku tähtsusega materjal. Meie auto sööstis lumesopaga kaetud kottpimedale maanteele. See oli tõeline põrgusõit! Aga paar minutit pärast AK algust olin juba toimetuses. Kassett rändas kohe, praktiliselt monteerimata, saate rezhissööri kätte, mina aga kirjutasin 3–4 minuti jooksul valmis lühikese teksti – ja saate teises osas oli materjal juba eetris./--/
1 kommentaar:
Jah, masendav seltskond.
Postita kommentaar